Oh kooliaeg, oh kooliaeg…

Üks suur osa vahetusaastast on koolis käimine (ühes küljest on see ju suur suur osa siinsest kultuurist ja teisalt on see loomulikult kohustuslik). Argentiinas viibitud aja jooksul on ma käinud näiteks kolmes erinevas koolis (vahetused on olnud seotud perevahetustega).

Argentiina koolisüsteem

Kooliaasta algab märtsis ja lõppeb detsembris.
Kooli tüübid: Colegio Pùblico (avalik kool)  ja Colegio Privado (erakool).
Kool jaguneb kolme ossa: jardin, primaria, secundaria.
Jardin ehk lasteaed on kohustlik osa koolist, sest enamjaolt on lasteaed kooliga koos. Primaria ehk algkool-põhikool, kooli minnakse 7aastaselt ja käiakse kuni kuuenda aastani (ehk kuuenda klassini). Peale kuute aastat esimeses kooli astmes, tuleb valida mida edasi teha: kas minna Secundaria-sse (gümnaasium) või Tecnica-sse kooli (see on midagi meie ametikooli laadsest). Valides  Secundaria, tuleb enamjaolt valid ka suund: naturalesa, humantaria, economia (olenevalt koolist need võivad erineda).
Tunnid toimuvad enamjaolt moodulitena ehk 40min+40min ja peale seda on vaheaeg. Üldiselt kooli lõunasööki ei pakuta. Osades koolides siiski on see võimalus või siis on eraldi aeg söömiseks ja selleks pead oma toidu kaasa võtma.
Suur erinevus Eesti kooliga on ka see, et kõikides koolides on kohustuslik koolivorm. Muidugi koolivormid erinevad kooliti aga igal koolil on oma n.ö. põhivärv, enamjaolt on see kas roheline, sinine või punane.

Esimene kool

Koolitüüp: Colegio Pùblico
Koolipäeva pikkus: 13.00-17.30 ja hommikuti toimusid kehalise tunnid

Minu esimene kool oli avalik kool. Kool oli ise üpriski väike ja mõeldud selles külas elavatele õpilastel. Kell 13 kooli jõudes saime kõige pealt lõunat süüa, lõuna eest ei pidanud maksma ainult enda taldriku ja kahvli pidid kaasa võtma. Lisaks kl 16 oli n.ö. teeaeg ehk klassi toodi teede ja saia või küpsiseid.
Koolivorm:  hall seelik, valge triiksärk, sinised põlvikud, sinine lips, mustad kingad. Koolis aga võis ka käia siniste teksade ja valge koolipluusiga.
Et ma väga keelt ei osanud esimesel kolmel kuul, siis enamus ajast tundides kulus tõlkimisele, et millestki üldse midagi arusaada. Aga tihti olid meil vabad tunnid ja kui tunnid toimusid, siis vaiksed töötamise hetki oli neis vähe.
Et kooli uksed oli üldiselt avatud ja klassi ruumid olid nagu peaaegu vabasõhus, siis võis tihti näha hulkuvaid koeri klassides ringi jalutamas ning enamjaolt ei teinud õpetajad neist väljagi.

Teine kool

Koolitüüp: Colegio Privado
Koolipäeva pikkus: 8.00-12.30 (või 13.00) ja kaks kord nädalas pidime kella 14-ks kooli tagasi tulema, ning meil toimus veel 2-3 tundi.

Minu teine kool oli siis erakool, see oli üpriski pisike (ehk igat klassi oli üks). Kooli gümnaasiumi poole ei olnud otseselt suuna valikut vaid kool oli üleüldiselt meditsiini suunaga ehk meil oli tavalisest rohkem keemiat, bioloogiat jms. Tunnid sarnanesid rohkem Eesti omadele, sest õpetajad ootasid õpilastelt pühendumist koolitöösse ja vabu tunde vms oli väga harva.
Koolivorm: sinine püks-seelik (või sinised pikad püksid), valge triiksärk, rohelised põlvikud, roheline koolilogoga lips, mustad kingad. Kui peale tunde toimusid kehalised, siis võis kooli tulla ka tumesiniste dressidega, kuid tossud pidid kindlasti olema kas valged, sinised või mustad.

Kolmas kool

Koolitüüp: Colegio Privado
Koolipäeva pikkud: 7.30-13.30 (või 14)

Minu kolmas ehk praegune kool on usklik erakool. Võrreldes eelmiste koolidega on see väga suur ehk gümnaasiumis on enamjaolt kolm paraleeli, ning igas klassis umbes 40 õpilast. Mind pandi loodus klassi ja õnneks on seal klassis kõige vähem õpilasi (18).
Koolivorm: Hall seelik, valge koolilogoga pluus, rohelised põlvikud ja mustad kingad. Kui peale tunde toimuvad kehalised, siis võib kooli tulla ka tumesiniste dressidega.

Külm hakkab vaikselt siia poole jõudma ja sellega koos ka kõik rohkem sügise ilmet võtma. Kuid mõelda vaid, et vähem kui kahe kuu pärast olen ma juba kodu, sooja suvepäikse all tagasi! 🙂

 

 

La Vida es un CARNAVAL!

Minu provintsi üks aasta kõige suuremaid pidustusi on “Carnaval”, mis toimub veebruari lõpus- märtsi algul, Jujuy provintsi mägikülades (Tilcara, Humahuaca jne).

Ajalooliselt on Carneval alguse saanud põlisrahvaste rituaalidest, mis pidid tähistama maa viljakust ja austama “Pahamama” (Ema Maa) jumalust saadud andide eest. Seda peetakse täpselt enne 40 päevase paastu algust. Carnevali ajaks jäetakse ka kõrvale kõik moraalsed ettekirjutused, vabastatakse oma kõige alalhoitumad soovid ja terve Carnevali väletel on lubatud juua ilma piiri tunndeta.
Carneval lõpeb “Kiusatuse pühapäeval”,  Diablo (kuradi) “matmisega”, Pachamama suu kujutavasse auku koos sigarettide, kokaga, toidu, alkoholi jms pahedega. Seejärel süüakse traditsioonilisi roogasid ja palvetatakse, et tuleks hea aasta.
Aja jooksul pidi ka katolik kirik selliselt “paganlikust” pidustusest osa võtma ja leppima sellega ning nüüdseks ei ole sellel ühtegi usulist piirangut (ehk sellest osa võtmist ei loeta enam patuks).
Üks suur osa traditsioonist on “Diablod” (kuradid). Need on siis kuradid, kes on kaetud nägude ja erinevate peeglitega ehitud olendid, kes liiguvad ringi pidutseva rahvamassi seas. Lisaks erilisele välimusele on ka nende hääl midagi väga imelikku (see on segu kriiskamisest, piiksumisest ja sosistamisest). Diablosid võib näha ka lihtsalt täna peal liikumas aga vaid Carnavali perioodil.

Mina käisin Carnevalil Tilcaras. Sõitsime sinna laupäeva vara hommikul. Et pidustused oli kestnud juba paar päeva, siis ei olnud rahuliku laupäeva hommikut sealt ilmselgelt loota. Kohale jõudes sõime lõunat ja ühinesime üldise pidustuste meeleoluga. Tilcaras toimub iga aastaselt Carneval ühe mäe jalamil.

Carneval ise on väga värvi ja jahu rohke.
Tullakse kokku, tantsitakse, lauldakse, pidutsetakse, loobitakse üksteist värvi, jahu, seebivahu jms sellisega ning tuntakse rõõmu sõprade ja perega koosolemisest.
Ilmselgelt kuna ma olen nende arust väga eksootilise välimusega, siis ma sain kõike seda topelt. 

Eesti 101

Vahepeal sai mööda saadetud ka Eesti 101. sünnipäev. Sai siis korralikult perele ikka seletatud, miks meil kaks iseseisvuspäeva on ja kuidas seda täpsemalt Eestis tähistatakse. Samal päeval siin pool ookeani sõime me liha, maisi ja muud traditsioonilist ning käisime ka basseinis ujumas. 😀

Soe hakkab vaikselt meie juurest lahkuma ja teie poole jõudma ehk meil hakkas sügis ning sellega koos ka kool.
Soojad kallid teisele poole kera ja mõelda vaid,
et vaid kolm kuud on veel jäänud!

 

 

Üks üle mõistuse mõnusalt külm nädal!

Selleks, et siin suvel natukenegi külmemat ilma saada tuleb lennata lõunsse. Täpsemalt meie lendasime siis Bariloche-le.

Bariloche (San Carlos de Bariloche) asub Rio Negro provintsis, Andide jalamil, Nahuel Huapi järve kaldal. Ühtlasi asub see ka Nahuel Huapi rahvuspargis, mis on Argentiina suurim ja vanim rahvuspark. Bariloche on üldiselt tuntud oma suusakuurortite, shokolaadi ja imelise looduse poolest.
Mind muidugi meelitas sinna see, et seal on natukenegi jahedam ilm.  Lund seal kahjuks suvel ei ole aga päeval on umbes 25 kraadi ja öösel langeb kraad alla 10-ne. Mõnus vaheldus Jujuy stabiilselt püsivale 25-40 kraadile.

Veebruari teisel nädalal toimus meil siis Barilochel “Yfu Camp” ehk see aasta Argentiinas olevate vahetusõpilaste suurim Yfu poolt korraldatav reis.
Barilochele jõudes meenutas sealne loodus ja külad rohkem Euroopa loodust ning kultuuri kui, et Argentiinat.
Üldiselt ongi Argentiinas nii, et kogu elustik ja traditsioonid pigem sõltuvad sellest millise kliimaga kohas sa oled. Mida rohkem lõuna poole minna, seda külmemaks muutub kliima, ning elu-olu hakkab sarnanema rohkem Euroopale. Mida rohkem põhja poole minna, seda soojemaks läheb kliima, ning kõik muutub rohkem traditsioonilisemaks “põlis-Argentiinaks”.

Koha peal olles käisime väga ägedate mägi koskede juures ja nautisime lummavaid vaateid Andidele.

Üks eriti äge kogemus ja elamus oli käia ära Nahuel Huapi rahvuspargi kesksel alal.
Kõige pealt alale sisendedes pidime läbima turvakontrolli ja tegema endale selgeks kindlad käitumisreeglid. Muidugi olid ka igal pool üleval hoiatavad sildid ja reegleid meeldetuletavad viidad. (Kõige eksootilisem oli meie jaoks muidugi puumade eest hoiatav silt).

Rahvuspargi keskselala asuvad ka üksikud majad ja majutusasutused. Meile seletati, et sealsed üksikud maalapid, mis ei kuulu rahvuspargile olid juba enne pargi asutamist kuulunud seal elavatele peredele. Lisaks erinevatele majutusasutustele asub seal mäe peaaegu tipus ka üks kohvik-pagarikoda, kus müüakse erinevaid kooke ja torte, ning mille lähedal asub väga ilus kosk.

Meie kõige suurem matk (mitte küll kõige kõrgem) kestis kokku 6h ja kõrguseks tuli ära 1600m. Ükski aspekt neist kahest ei ole küll väga ületamatu aga kui sinna lisada veel tugev päike ning pidev vaid üles mäge minek, siis oli see üks suur saavutus küll.

Vaated oli ikka mega vinged, ning eemalt paistsid ära isegi Tśiilile kuuluvad mäed.

Kogu Barilochel veedetud nädal oli väga ilus ja mõnusalt-mõnusalt külm! Muidugi oli nii tore jälle näha siinseid kaaslasi ja jagada oma nii võrd erinevaid lugusid, ning kogemusi.

Nägin ka üle poole aasta lõpuks ka eestlast ja sain silmast-silma rääkida meile nii koduses keeles. 🙂

Sealsed shokolaadi poed ja töökojad on ka muidugi oma moodi nähtused ning masitseelamused!

Barilochel käies peab aga ka muidugi ära käima METSAS! Täpsemalt Arrayanese metsas, mis on väga ainulaadne oma erilise kuju võtnud puude ning loomade/linndude poolest. Meie nägime seal ära, väga lähedalt lenndu tõusva Condori ja Patagonia rähni.

Üliselt läheb mul väga hästi, kuigi varsti saab vaheaeg läbi ja peab kooli minema (täpsemalt Märtsi alguses).

Päikselised tervitused teisele poole kera!
(((juba kuus kuud on läbi ja ainult neli veel)))

 

Jahu ja liivaga uuele aastale vastu!

Nagu lubatud sai siis kirjutan natukene lähemalt oma uueaastapidustustest ja siinsetes traditsioonidest.

Uus aasta sai vastu võetud küllaltki vaikselt

Nii siis kutsus minu esimene (eelmine) vahetuspere mind uusaastapisustusteks enda juurde.

Sinna jõudes olid juba ettevalmistused täies hoos ja lisaks minule olid neile veel külla sõitnud kaks tädi ja veel paar kaugemat perekonnaliiget. (Pildil olen koos kahe õega) Uusaastapidustused sarnanevad väga siinsete jõuludega. Kell 12 (öösel) istutakse lauda ja tõstetakse klaasid uue aasta auks, ning süüakse head-paremat. Muidugi lastakse ka rakette jms, kuid see aasta oli mul natukene rahulikum, sest mu esimene vahetuspere elab väikses külas ehk rakette ja muud pagutamist oli väga vähe.Peale söömist ja uue aasta tervitamist minnakse umbes kella neljast-viiest tantsima.

Argentiinlastel on ka ühe vana traditsiooni järgi tavaks täpselt kell 12 süüa ära 12 uba– see peaks tooma uude aastasse õnne jms.

Carnaval de Maimará

1.jaanuaril ärkasime varakult (8 ajal) ning sõitsime ühte mägikülla nimega Maimará, iga aasta toimub seal 1.jaanuaril Carnaval, uue aasta auks.

Carnaval on üritus, kus ühte mägiküllatuleb kokku suur hulk inimesi, ning terve päeva (ja öö) vältel tantsitakse, lauldakse, loobitakse üksteist värvide, jahu, vahu jms. Carnavale on olemas erineva pikkusega, jaanuari Carnaval kestab ühe päeva aga näiteks märtsi alguses toimuv suur Carnaval kestab kolm päeva või rohkem.
Mulle meenutab Carnaval ja selle traditsioonid väga rebasteretsimist (10.kl algul).

Kokkuvõtteks saime ka meie päris jahuseks ja värviseks.

Lumeta saab ka lauatada!

Ei jäänud ka mul see mõnus talvine lauatamine ära, kuigi mul toimus see 30 kraadises kuumuses, laus päikse all.
Ehk siis käisin koos oma YFU kordinaatori ja veel paari sõbraga mägedes sandboardimas (e. liivalauatamas). Selleks sõitsime 4h kaugusele asuvasse mägikülla nimega Abra Pampa, täpsemalt selle lähedusse.

Juba kohale jõudes oli vaade täiesti vapustav.

Seal ootas meid juba ees instruktor koos laudade ja suure-suure liivamäega (tegelikult oli see mägi nagu iga tavaline lihtalt üks nõlv oli täielikult liivaga kaetud).
Et ma olin ainus seltskonnast, kes varem oli lauatamisega kokkupuutunud, siis lasti mul vabalt tegutseda ja teistele hakkas intruktor kõiki algtõdesi õpetama.

Suurim erinevus tavalisest lumelauatamisest on see, et liivalaual ei pea sul olema eraldi spetsjalanõud vaid sõidad oma tavajalanõudega ja  muidugi ei ole nendel liivamägedel olemas tõstukeid, mis tähendab siis seda, et pead oma kondijõul seal tulise (ja no tõesti ikka väga tulise) liiva sees üles sumpama.

Viimaseks suureks laskumiseks matkasime mäe kivisema osapealt ülesse mäetippu ja sõitsime täitsa ülalt alla.

Muidugi midagi nii kohutavat pole ma ammu kogenud, kui see 30 kuumuses, laus päikse käes pool h mäest ülesse matkamine, tassides kaasas peale enda ka veel mingit lauda aga no hilisem vaade mäeotsast oli seda 100% väärt.

Minu elu üks suur unistus täitus ka selle reisi ajal. 
Ma nägin ära (väga lähedalt) Laamad!!!

 

Soojad tervitused teiselepoole kera
ja tegusat uut aastat! 🙂

 

Papá Noel käib ka palmi all!

Paljud on küsinud mu käest, et kuidas siis seal kaugel soojas jõule tähistatakse ja kas üldse? – Tähistatakse neid ikka aga mitte nii suurejooneliselt, kui Eestis. Muidugi seda klassikalist “jõulutunnet” siin ei ole ja no seda on ka natukene palju soovida 30kraadises kuumuses.

Argentiinas kestavad ametlikult pühad (jõulud) kaks päeva ehk 24. ja 25. (26. on täiseti tavaline tööpäev).

24. hommikul hakatakse kokkama koos perega. Valmistasime koos õdedega ka piparkooke–  muidugi ma suutsin pooled ära kärsatada aga üldiselt perele täitsa maitsesid piparkoogid.

Valmistasime ka värivilisi glasuure, ning glasuurisime piparkoogid ära- see mökerdamine meeldis perele eriti.

Järgmise “roana” valmisid võileivad. Ühed olid singi-juustu ja teised avokaado kreemiga.

Lisaks võileibadele oli valmistatud söögiks veel maisi, liha, salatit,kartuleid munaga (jne) ja magustoiduks oli puuviljasalat.

Toidu valmistamise kõrvalt käisime läbi ka erinevad turud. Neil on üldiselt tavaks osta toit ja kõik muu vaja minev pigem sama päeva hommikul/päeval. meie käisime jahtisime mingisuguseid magustoidu kausse ja veel paari vaja minevat toidu koostisosa.

Turul liikus väga palju inimesi ja no sellist kirjut vaatepilti jõulukaunistustest pole ma veel enne näinud, nagu siis.
Õhtupoole on neil tavaks magada umbes 1-3h siestat ja peale seda ennast üleslüüa. Õhtusöögi lauda istusime koos pere ja sugulastega alles kl 23, sõime natukene ja täpselt kl 24 löödi klaase kokku ja sooviti üksteisele “Feliz Navidad!” (häid jõule!). Nende jaoks ongi jõulud vaid kell 24, ning natukene peale seda, mitte nagu Eestis kolmpäeva (või isegi terve detsembrikuu).
Kell 24 lasti ka ilutulestikku jms. Peale söömist-joomist (umbes kl 4) minnakse koos sõpradega tantsima ja üleüldse pidutsema, ning jõuludel on väga normaalne magama minna alles kell 8-9 hommikul.

Nagu jõuludele kohane, siis ka siin käib Papá Noel (jõuluvana). Olnevalt perest on aeg aga erinev, mõndadel siis enne sööki ja teistel pärast. Siin toob ta kingitusi aga vaid väikestele lastele. Meie peres käis ta enne sööki ja minu väike vend (5aastane) sai endale  kingiks jalgratta.

25. on n.ö. koristus ja taastumis päev. Koristatakse ja süüakse ära järele jäänud toit ning naasetakse vaikselt normaalsuse juurde tagasi.

Üldjoontes pole jõulud neile väga tähtsad, pigem nagu iga teine tavaline püha. Majade kaunistamine ja (kunst) kuuse panek tuppa on ka pigem uuem traditsioon, ning mitte kõik pered ei tee seda.
Mulle tuli ka üllatuseks see, et nad ei kuula üldes jõululaule, ning ega neil väga ei ole ka neid. Kui ma selgitasin oma perele, et Eestis on tavaks neid pea terve detsembri läbi kuulata, siis  see oli nende meelest nii imelik aga samas tore. Nad siis otsustasid ka 24. jõululaule kuulata ehk see nägi välja siis nii, et me tegelikult kuulasime terve päev läbi erinevaid jõululaule ja see tõi mulle siia päris koduse tunde. 🙂

Paar näidet jõulukuuskedest mis ma siin kohanud olen.

See kuuseke asub ühes natuke luksuslikumas (küllaltki väikses) kaubanduskeskuses.  Pildil mina koos Claudia (meie Yfu kordinaator) ja Evaga (vahetusõpilane Belgiast).

Jääb üle veel sinna lumisesse Eestisse soovida Feliz Navidad!, ning oodata mis uueaasta pidustused endaga kaasa toovad.

Päikselised kallid sinna poole kera!

100 päeva Argentiinas

Praeguseks olen olnud siin kaugel-kaugel juba 100 päeva!!! Aeg läheb tõesti kiiresti ja koguaeg on midagi teha. November on ka möödunud kiirelt ja väga soojalt.

VCP

Novembri alguses käisin ma koos oma (esimese pere) õe Tatiana-ga ja tema klassiga nende lõpureisil Cordoba provintsis. Täpsemalt olime enam-vähem nädal aega Villa Carlos Paz (VCP) linnas. See linn on enamjaolt mõeldud turistidele- palju villasid ja hotelle.

Sõitsime sinna bussiga- sõit kestis umbes 12h aga önneks mõlemal korral oli öösõit ehk sai enamus ajast magatud. VCP-s ööbisime ühes hotelli moodi majas, kus sellel ajal oli vaid meie grupp.

Vaade meie toast- Igal pool oli näha villasid suurte basseinidega ja kaugemal muidugi mäed.

VCP-si oli selleks nädalak kokku tulunud palju lõpuklasside noori, erinevatest provintsidest. Päeval toimusid erinevad ekskursioonid ja aktiivsed tegevused, ning õhtuti viidi meid tantsima.

Päevased seiklused:

Aerosilla- see on siis kahekohaline tõstuk millega sõitsime üles mäkke, kust avanes imeilus vaade VCP-si linnale ja muidugi kugelt oli näha ka mägesid.

Vahepeal sai ka jalkat mängitud ja niisama vabasõhu aega veedetud.
Muidugi käisime ka vaatamas Cu-Cu kella (ehk käokella), see üks koht mida peab Cordobas olles kindlasti külastama.

Üks mis üle üldiselt iseloomustab Argentiinat on see, et igal pool on pisikesed poekesd ja kaubandusekeskusi on väga vähe.

Viimasel päeval käisime Cordoba linn. See on ilus ja huvitav linn, kus saavad kokku vana ja uus Argentiina kultuur/arhidektuur.

Pulmad

Vahepeal õnnestus mul käia ka pulmas.
Pulm toimus kõrval linnas San Perdo-s ja oli kohalike sõnul pigem tagasihoidlik.

Kõigepealt toimus kiriklik laulatus ja hiljem pidu. P.PILDIL- värsked abiellunud koos pruutneitsitega.

V: Mina, Marianela (Õde), Tatiana (Õde) ja pruutpaar

Lasti Jälle Mägedesse

Ühel “tavalisel” neljapäeval peale kooli käisin koos host-isaga väikesel matkal mägedes. Tegelikult matkas mägedes see päev hoopis mu host-õde koos oma klassiga ja me host-isaga otsustasime ka sinna minna.

Sellise hämmastavalt arusaadava kaardi järgi pidime sinna kohale jõudama

Käisime vaatamas üht väga ilusat koske, sellel aastaajal ei ole see küll väga suur (saju perioodil jaanuaris peaks olema see ikka palju suurem).

Meie pisike matk kestis kokku umbes 2-3 h ja peale seda jõime ühes armsas mägi-kohvikus matet ning imetlesime vaadet.

Üldiselt on november väga soojalt ja tegusalt möödunud ning nüüdseks võin ka öelda, et uus pere on väga tore ja mind on kenasti ka koolis omaks.

Panen päikselised tervitused teie poole teele ja varsti ehk kuulete ka “tava” elust pikemalt!

(Siiski juba 1/3 läbitud)

VAHETUS

Novembri alguses tuli ka mul see rada ette võtta… ehk siis teatud põhjustel pidin ma vahetama pere.

Esimese pere juurest lahkumine oli pisarate rohke ja tunne umbes sama nagu Eestist lahkudes.

Et vahetuse põhjuseks ei olnud otseselt mina ega pere, siis uut pere otsiti võimalikult lähedale.

Minu uus pere elab väikeses linnas nimega Perico, mis on umbes poole h sõidu kaugusel sealt kus ma varem elasin.

Pere on 5 liikmeline. Ema, isa ja 3 last: kaks tüdrukut (13 ja 18) ning poiss (5a).

Esimesed nädalad pere juures on olnud toredad, vaikselt hakkab tekkima ka kodutunne ja igapäeva rutiin.

Üldiselt on perevahetus nagu alustaks uuesti vahetusaastat. Ainus erinevus, et tead juba keelt rohkem ja oled rahvutoite juba enamuses proovinud. Samas kõik on jälle võõras ja uus.

Seose perevahetusega pidin vahetama ka kooli. Uus kool asub küllaltki lähedal kodule ja on erakool. Esimestel päevadel võeti mind koheselt omaks ja üritatakse võimalikult palju kaasata. Erinevus eelmise kooliga on aga see, et nüüd käin ma hommikul koolis, ning uues koolis on palju rohkem õppida ja veidike erinevad ained.

Oma esimese perega suhtlen edasi, ning nüüd on mul lihtsalt kaks kodu ja perekonda, kuhu ma kuulun. 😊

Fiesta Nacional de los Estudiantes

Kogu septembri kuu Argentiinas on mõeldud õpilastele. Toimub suur (kuu aega kestev) festival “Fiesta Nacional de los Estudiantes”. Et festival langeb ajaliselt kokku ka kevade algusega, siis on see osalt pühendatud ka sellele.

Festivali raames toimuvad suured paraadid, üleriigiline (õpilaste) missivalimine ja erinevad väiksemad üritused koolides. Kuna see on siin väga suur püha, siis on palju üksikud koolist vabupäevi ja lisaks veel üks koolist vaba nädal.

Festivali ja kevade pealinn on San Salvador de Jujuy (see on selle provintsi pealinn, kus ma elan).

Paraadid

Paraadid on siin väga olulised ja neid toimub igal võimalikul põhjusel.
Õpilaspühade raames toimus palju koolide/õpilaste paraade. Ehk igal külal ja linnal oli oma paraad.

Meie piirkonna paraadist võtsid osa ka erinevad ettevõtted ja ka isegi põllutöömasinad. Et ma näen teiste kõrval ikkagi väga eksootiline välja, siis meie kooli direktor arvas, et ma võiksin kanda meie kooli silti.

Sellise sildiga pidin siis terve kooli eesotsas käima ja minu taga kandsid kolm poissi uhkelt Eesti lippu

Teine paraad, kus ma osalesin toimus San Salvador de Jujuys. Olin koos teiste oma provintsi vahetusõpilaste ja vabatahtlikega. Saime uhkustada oma riigi lippudega ja YFU logodega.

Argentiina+Eesti (koos hostõega)

Kõige suuremad paraadid toimusid septembri lõpus. Seal osalenud koolid olid kõik juba märtsist saadik ehitanud omale karnevali „kärusid“. Need nägid välja tõesti ikka väga vapustavad. Eriti lahedad olid tehnika koolide omad, sest nende objektid liikusid jne. Kogu see paraad lõppes hindamisega ja auhinndade jagamisega parimatele.

Need kõik on tehtud õpilaste poolt (neid oli seal on umbes 20). Valmistamisel oli kasutatud kõike, mis võimalik (alates plastpudelistest kuni karvade ja sulgedeni välja).

Eleccion Reina de los Estudiantes

Teine suur üritus siin on missivalimised. Ja no midagi sellist on raske isegi ettekujutada.
Kogu süsteemi ülesehitus on järgnev: kõigepealt on igas koolis, siis igas linnas, siis piirkonnas, siis provintsis ja siis on üleriigiline. Ühesõnaga palju misse ja palju võistlusi.

Käisin koos oma õdede ja nende sõpradega kolme erinevat võistlust vaatamas.

Esimene oli kõrval külas asuva kooli missivalimine. See ei olnud väga suur aga missid olid tõesti väga uhkeks ehitud.

Teine oli meie piirkonna (El Carmeni) missivalimine. See toimus (küllaltki suures) korvpalli sisehallis.

Seal ma nägin kuidas elatakse ikkagi kaasa oma kooli missile.

Meie elasime siis kaasa oma kooli valitud missile- Lilianile.

Kaasa oli võetud plakatid, õhupallid, pasunad jms. No siin elatakse missidele rohkem kaasa, Eestis jalkavõistlustele. Oma missile karjutakse/röögitakse metsikult ja loobitakse ka mingeid pisikesid paberi tükikesi (suures koguses).

Kolmas oli üleriigiline missivalimine. See toimus suurel jalgpalli staadionil (San Salvador de Jujuys). Pealtvaatajaid oli ikka väga palju ja kaasa elamine oli väga vali.
Kokku kestis see üritus umbes 6h (21.00-3.00). Alguses oli suur tantsu/laulu show ja misside valimine ning hiljem esines Argentiina mega staar Sebastian Yatra.

Selle aastased võitjad 

Vahepeal oli mul ka võimalus olla ühe missi võistluse kohtunik. See oli meie küla pisikene, väikeste tüdrukute missivalimine. (Algselt me läkisme seda lihtsalt vaatama ag arvati, et ma oleks ikka väga õige inimene sinna.)

Nad olid tõesti ikka väga pisikesed aga meda nummid

Et koguaeg midagi huvitavat juhtub, siis paratamaltult kõigest ei jõua kribada.

Sooja sügise jätku ja
Päikest sinnagi poole! 🙂

LASTI LOODUSESSE LAHTI!

PARQUE BOTANICO BARON SCHULE

Septembri keskel käsin koos kahe YFU vabatahtlikuga San Salvador de Jujuy lähedal asuvas pisikeses looduspargis (Parque Botanico Baron Schule).

Argentiina loodus on ikka väga imeline ja erinev.

See park oli rajatud mäejalamile ja mäe otsas oli vaata torn.

See vaade oli tõesti mega ilus. Kaugelt oli näha suuri mägesid ja panoraamina tervet San Salvador de Jujuy linna.

Leidsime ka suurepärase koha, kus kiikuda ja no endiselt see loodus 😀

Looduspargis olid väga armsad kääbuskitsed, keda meil õnnestus ka näha.

 

HUMAHUACA

23.Septembril käisime koos YFU vabatahtlikutega ja Jujuy provintsi vahetusõpilastega (meid on kolm) mägedes, täpsemalt Humahuacas.

Sõitsime sinna tavalise marsruut bussiga umbes 2-3 tundi.
Tee viis läbi pisikeste mägikülade ning koguaeg ikka mägesid mööda kõrgemale ja kõrgemale.

Humahuaca on tõesti ehe näide traditsioonilisest Argentiina külast, nii nagu nad kunagi olid.
Igal pool olid pisikesed ka poekesed, kus müüdi käsitööd jms Argentiinale omast ja traditsioonilist.
Pisikestest tänavatest ja majadest oli näha, et need on seisnud seal juba väga ammustest aegadest ja inimesed nägid ka välja nagu “native argentiinlased” ehk sirged tume-tume mustad juuksed ja keskmisest tõmmum nahk.

Need kaks “traktorit” viisid meid siis mägedesse

Meie tee viis aga edasi tõesti kõrgele mägedesse. Tee sinna ajas ikka veits südame pahaks ja pea-valutama (kõrgusest, juhi sõidustiilist jms.) aga no sinna jõudmine oli 100% seda väärt.

Jõudsime siis lõpuks täpselt nii kõrgele

Kuna keelest nii hästi aru ei saa, siis ma täpselt ei teadnud kuhu meil minek oli.
Kui esimene National Geografikust kunagi nähtud värviline mägi aga vastu vaatas siis (sellega või kindlalt öelda, et) täitus minu üks suur unistus.

See vaade, mis sealt avaneb on ikka midagi kirjeldamatut.

Kui küsite kuidas mul muidu läheb, siis see pilt kirjeldab seda väga hästi.
Need kaks kultuuri ja keelt on mul ikka sama sassis nagu need lippu sellel pildil (kuskile sinna vahele on segatud ka inglise keel).

Segaselt aga hästi läheb!

Palavus on mu kodukülas küll minu jaoks juba ammu liiast ja sääsed ei anna ka armu aga kõik muu ilu, loodus ja kultuur ületab need väiksed mured!

Natukene päikest Teie vihmasesse sügisesse
ja muust huvitavast kuulete juba varsti! 🙂

 

 

ELUST-OLUST JA MUUST

Asusin elama Aguas Calientesesse, see on väike küla Põhja-Argentiinas, Jujuy provintsis. Üldine kliima on siin kuiv ja väga soe.

Aguas Calientese peatänav

Otse tõlkes tähendab „aguas calientes“ sooja vett. See tuleneb sellest, et siin on kuuma vee allikad. Isegi praegu- talvel on need mõnusalt soojad

Loodus on siin imeline: praegu on kevad ja enamus puud hakkavad õitsema. Kaugustes on näha mägede panoraami ja siin lähedal on mitu väiksemat jõge.

Eriti ilus on öine taevas. Ma pole kunagi näinud nii palju tähti korraga! Ainus harjumatu asi on kuu: see asetseb põhimõtteliselt pealae kohal ja ta kasvab/kahaneb üles-alla, mitte nagu Eestis küljelt-küljele.

…

Elama hakkasin ma väga toreda ja armsa Argentiina perekonna juures. Peres on vanaisa, vanema, ema- Monica, kaks õde- Marianela (23) ja Tatiana (17) ning väike vend Stefano (5 kuune).

Meie maja pole väga suur samas nagu nemad ütlesid esimesel päeval, siis „Neil ei ole palju aga nad on õnnelikud selle üle, mis neil on“. 🙂 Tuba jagan sama vana õega.

Kodus on väga head toidud, eriti meeldivad mulle empanadad.

Laupäeval oli kodus pitsapäev!!!

Õhtuti on väga tavaline, et noored saavad kokku, joovad matet ja mängivad Unot.

Noorema Õe sõprusseltskond

…

Eelmine pühapäev käisin õdede ja nende sõpradega motokrossi vaatamas. See toimus umbes 4h autosõidu kaugusel, Tucumani provintsis. See oli üks Argentiina suurim motokrossi võistlus. Kogu võistlus kestis kokku kaks päeva- meie läksime kohale teise võistluspäeva lõpuks. Nägime finaal sõite ja autasustamist.

Taiti (noorem õde) ja Mariga (vanem õde)

Fännipilt tuli ju ka ikka teha 😉

Millagi kirjutan lähemalt ka koolist ja tavadest/inimestest.

Tegusat Sügise Algust Teile! 😀