100 päeva Argentiinas

Praeguseks olen olnud siin kaugel-kaugel juba 100 päeva!!! Aeg läheb tõesti kiiresti ja koguaeg on midagi teha. November on ka möödunud kiirelt ja väga soojalt.

VCP

Novembri alguses käisin ma koos oma (esimese pere) õe Tatiana-ga ja tema klassiga nende lõpureisil Cordoba provintsis. Täpsemalt olime enam-vähem nädal aega Villa Carlos Paz (VCP) linnas. See linn on enamjaolt mõeldud turistidele- palju villasid ja hotelle.

Sõitsime sinna bussiga- sõit kestis umbes 12h aga önneks mõlemal korral oli öösõit ehk sai enamus ajast magatud. VCP-s ööbisime ühes hotelli moodi majas, kus sellel ajal oli vaid meie grupp.

Vaade meie toast- Igal pool oli näha villasid suurte basseinidega ja kaugemal muidugi mäed.

VCP-si oli selleks nädalak kokku tulunud palju lõpuklasside noori, erinevatest provintsidest. Päeval toimusid erinevad ekskursioonid ja aktiivsed tegevused, ning õhtuti viidi meid tantsima.

Päevased seiklused:

Aerosilla- see on siis kahekohaline tõstuk millega sõitsime üles mäkke, kust avanes imeilus vaade VCP-si linnale ja muidugi kugelt oli näha ka mägesid.

Vahepeal sai ka jalkat mängitud ja niisama vabasõhu aega veedetud.
Muidugi käisime ka vaatamas Cu-Cu kella (ehk käokella), see üks koht mida peab Cordobas olles kindlasti külastama.

Üks mis üle üldiselt iseloomustab Argentiinat on see, et igal pool on pisikesed poekesd ja kaubandusekeskusi on väga vähe.

Viimasel päeval käisime Cordoba linn. See on ilus ja huvitav linn, kus saavad kokku vana ja uus Argentiina kultuur/arhidektuur.

Pulmad

Vahepeal õnnestus mul käia ka pulmas.
Pulm toimus kõrval linnas San Perdo-s ja oli kohalike sõnul pigem tagasihoidlik.

Kõigepealt toimus kiriklik laulatus ja hiljem pidu. P.PILDIL- värsked abiellunud koos pruutneitsitega.

V: Mina, Marianela (Õde), Tatiana (Õde) ja pruutpaar

Lasti Jälle Mägedesse

Ühel “tavalisel” neljapäeval peale kooli käisin koos host-isaga väikesel matkal mägedes. Tegelikult matkas mägedes see päev hoopis mu host-õde koos oma klassiga ja me host-isaga otsustasime ka sinna minna.

Sellise hämmastavalt arusaadava kaardi järgi pidime sinna kohale jõudama

Käisime vaatamas üht väga ilusat koske, sellel aastaajal ei ole see küll väga suur (saju perioodil jaanuaris peaks olema see ikka palju suurem).

Meie pisike matk kestis kokku umbes 2-3 h ja peale seda jõime ühes armsas mägi-kohvikus matet ning imetlesime vaadet.

Üldiselt on november väga soojalt ja tegusalt möödunud ning nüüdseks võin ka öelda, et uus pere on väga tore ja mind on kenasti ka koolis omaks.

Panen päikselised tervitused teie poole teele ja varsti ehk kuulete ka “tava” elust pikemalt!

(Siiski juba 1/3 läbitud)

VAHETUS

Novembri alguses tuli ka mul see rada ette võtta… ehk siis teatud põhjustel pidin ma vahetama pere.

Esimese pere juurest lahkumine oli pisarate rohke ja tunne umbes sama nagu Eestist lahkudes.

Et vahetuse põhjuseks ei olnud otseselt mina ega pere, siis uut pere otsiti võimalikult lähedale.

Minu uus pere elab väikeses linnas nimega Perico, mis on umbes poole h sõidu kaugusel sealt kus ma varem elasin.

Pere on 5 liikmeline. Ema, isa ja 3 last: kaks tüdrukut (13 ja 18) ning poiss (5a).

Esimesed nädalad pere juures on olnud toredad, vaikselt hakkab tekkima ka kodutunne ja igapäeva rutiin.

Üldiselt on perevahetus nagu alustaks uuesti vahetusaastat. Ainus erinevus, et tead juba keelt rohkem ja oled rahvutoite juba enamuses proovinud. Samas kõik on jälle võõras ja uus.

Seose perevahetusega pidin vahetama ka kooli. Uus kool asub küllaltki lähedal kodule ja on erakool. Esimestel päevadel võeti mind koheselt omaks ja üritatakse võimalikult palju kaasata. Erinevus eelmise kooliga on aga see, et nüüd käin ma hommikul koolis, ning uues koolis on palju rohkem õppida ja veidike erinevad ained.

Oma esimese perega suhtlen edasi, ning nüüd on mul lihtsalt kaks kodu ja perekonda, kuhu ma kuulun. 😊