Selleks, et siin suvel natukenegi külmemat ilma saada tuleb lennata lõunsse. Täpsemalt meie lendasime siis Bariloche-le.
Bariloche (San Carlos de Bariloche) asub Rio Negro provintsis, Andide jalamil, Nahuel Huapi järve kaldal. Ühtlasi asub see ka Nahuel Huapi rahvuspargis, mis on Argentiina suurim ja vanim rahvuspark. Bariloche on üldiselt tuntud oma suusakuurortite, shokolaadi ja imelise looduse poolest.
Mind muidugi meelitas sinna see, et seal on natukenegi jahedam ilm. Lund seal kahjuks suvel ei ole aga päeval on umbes 25 kraadi ja öösel langeb kraad alla 10-ne. Mõnus vaheldus Jujuy stabiilselt püsivale 25-40 kraadile.
Veebruari teisel nädalal toimus meil siis Barilochel “Yfu Camp” ehk see aasta Argentiinas olevate vahetusõpilaste suurim Yfu poolt korraldatav reis.
Barilochele jõudes meenutas sealne loodus ja külad rohkem Euroopa loodust ning kultuuri kui, et Argentiinat.
Üldiselt ongi Argentiinas nii, et kogu elustik ja traditsioonid pigem sõltuvad sellest millise kliimaga kohas sa oled. Mida rohkem lõuna poole minna, seda külmemaks muutub kliima, ning elu-olu hakkab sarnanema rohkem Euroopale. Mida rohkem põhja poole minna, seda soojemaks läheb kliima, ning kõik muutub rohkem traditsioonilisemaks “põlis-Argentiinaks”.
Koha peal olles käisime väga ägedate mägi koskede juures ja nautisime lummavaid vaateid Andidele.
Üks eriti äge kogemus ja elamus oli käia ära Nahuel Huapi rahvuspargi kesksel alal.
Kõige pealt alale sisendedes pidime läbima turvakontrolli ja tegema endale selgeks kindlad käitumisreeglid. Muidugi olid ka igal pool üleval hoiatavad sildid ja reegleid meeldetuletavad viidad. (Kõige eksootilisem oli meie jaoks muidugi puumade eest hoiatav silt).
Rahvuspargi keskselala asuvad ka üksikud majad ja majutusasutused. Meile seletati, et sealsed üksikud maalapid, mis ei kuulu rahvuspargile olid juba enne pargi asutamist kuulunud seal elavatele peredele. Lisaks erinevatele majutusasutustele asub seal mäe peaaegu tipus ka üks kohvik-pagarikoda, kus müüakse erinevaid kooke ja torte, ning mille lähedal asub väga ilus kosk.
Meie kõige suurem matk (mitte küll kõige kõrgem) kestis kokku 6h ja kõrguseks tuli ära 1600m. Ükski aspekt neist kahest ei ole küll väga ületamatu aga kui sinna lisada veel tugev päike ning pidev vaid üles mäge minek, siis oli see üks suur saavutus küll.
Vaated oli ikka mega vinged, ning eemalt paistsid ära isegi Tśiilile kuuluvad mäed.
Kogu Barilochel veedetud nädal oli väga ilus ja mõnusalt-mõnusalt külm! Muidugi oli nii tore jälle näha siinseid kaaslasi ja jagada oma nii võrd erinevaid lugusid, ning kogemusi.
Nägin ka üle poole aasta lõpuks ka eestlast ja sain silmast-silma rääkida meile nii koduses keeles. 🙂
Sealsed shokolaadi poed ja töökojad on ka muidugi oma moodi nähtused ning masitseelamused!
Barilochel käies peab aga ka muidugi ära käima METSAS! Täpsemalt Arrayanese metsas, mis on väga ainulaadne oma erilise kuju võtnud puude ning loomade/linndude poolest. Meie nägime seal ära, väga lähedalt lenndu tõusva Condori ja Patagonia rähni.
Üliselt läheb mul väga hästi, kuigi varsti saab vaheaeg läbi ja peab kooli minema (täpsemalt Märtsi alguses).
Päikselised tervitused teisele poole kera!
(((juba kuus kuud on läbi ja ainult neli veel)))
Lisbet Far Far Away 