Jahu ja liivaga uuele aastale vastu!

Nagu lubatud sai siis kirjutan natukene lähemalt oma uueaastapidustustest ja siinsetes traditsioonidest.

Uus aasta sai vastu võetud küllaltki vaikselt

Nii siis kutsus minu esimene (eelmine) vahetuspere mind uusaastapisustusteks enda juurde.

Sinna jõudes olid juba ettevalmistused täies hoos ja lisaks minule olid neile veel külla sõitnud kaks tädi ja veel paar kaugemat perekonnaliiget. (Pildil olen koos kahe õega) Uusaastapidustused sarnanevad väga siinsete jõuludega. Kell 12 (öösel) istutakse lauda ja tõstetakse klaasid uue aasta auks, ning süüakse head-paremat. Muidugi lastakse ka rakette jms, kuid see aasta oli mul natukene rahulikum, sest mu esimene vahetuspere elab väikses külas ehk rakette ja muud pagutamist oli väga vähe.Peale söömist ja uue aasta tervitamist minnakse umbes kella neljast-viiest tantsima.

Argentiinlastel on ka ühe vana traditsiooni järgi tavaks täpselt kell 12 süüa ära 12 uba– see peaks tooma uude aastasse õnne jms.

Carnaval de Maimará

1.jaanuaril ärkasime varakult (8 ajal) ning sõitsime ühte mägikülla nimega Maimará, iga aasta toimub seal 1.jaanuaril Carnaval, uue aasta auks.

Carnaval on üritus, kus ühte mägiküllatuleb kokku suur hulk inimesi, ning terve päeva (ja öö) vältel tantsitakse, lauldakse, loobitakse üksteist värvide, jahu, vahu jms. Carnavale on olemas erineva pikkusega, jaanuari Carnaval kestab ühe päeva aga näiteks märtsi alguses toimuv suur Carnaval kestab kolm päeva või rohkem.
Mulle meenutab Carnaval ja selle traditsioonid väga rebasteretsimist (10.kl algul).

Kokkuvõtteks saime ka meie päris jahuseks ja värviseks.

Lumeta saab ka lauatada!

Ei jäänud ka mul see mõnus talvine lauatamine ära, kuigi mul toimus see 30 kraadises kuumuses, laus päikse all.
Ehk siis käisin koos oma YFU kordinaatori ja veel paari sõbraga mägedes sandboardimas (e. liivalauatamas). Selleks sõitsime 4h kaugusele asuvasse mägikülla nimega Abra Pampa, täpsemalt selle lähedusse.

Juba kohale jõudes oli vaade täiesti vapustav.

Seal ootas meid juba ees instruktor koos laudade ja suure-suure liivamäega (tegelikult oli see mägi nagu iga tavaline lihtalt üks nõlv oli täielikult liivaga kaetud).
Et ma olin ainus seltskonnast, kes varem oli lauatamisega kokkupuutunud, siis lasti mul vabalt tegutseda ja teistele hakkas intruktor kõiki algtõdesi õpetama.

Suurim erinevus tavalisest lumelauatamisest on see, et liivalaual ei pea sul olema eraldi spetsjalanõud vaid sõidad oma tavajalanõudega ja muidugi ei ole nendel liivamägedel olemas tõstukeid, mis tähendab siis seda, et pead oma kondijõul seal tulise (ja no tõesti ikka väga tulise) liiva sees üles sumpama.

Viimaseks suureks laskumiseks matkasime mäe kivisema osapealt ülesse mäetippu ja sõitsime täitsa ülalt alla.

Muidugi midagi nii kohutavat pole ma ammu kogenud, kui see 30 kuumuses, laus päikse käes pool h mäest ülesse matkamine, tassides kaasas peale enda ka veel mingit lauda aga no hilisem vaade mäeotsast oli seda 100% väärt.